top of page
  • Reelika Jeferjev

Aupaklikkus ja üleolek

Sügisene pärastlõuna Viru rabas...


Matkaraja alguse oli tahvel: oled ummikus, keerasid midagi untsu ehk läks rappa…

Teekonna algul loetud sõnum tekitas minus küsimuse, et miks seostatakse untsu minekut rappa minekuga. Ootamata mingit vastust, lasin sellest lahti. Küsimustega on huvitav see, et teadlikkus saabub täiesti ootamatult ja omapärasel moel. Sa ei mõtle vastust välja, see lihtsalt ilmub.


Mis teadlikkuse ma sain.


Jalutuskäik rabas oli imeline ja maagiline. See värvide ja koosluste mäng ei jäta külmaks, sest puudutab südant.


Rabast väljudes olid kadunud mure mõtted ja vastupanu - tõesti kergem olla, kohe palju kergem. Mine proovi järgi. Kui pea on täis rahastressi, täitumata unistusi, mure mõtteid või midagi muud, siis jalutuskäik looduses annab kergema tunde. Probleemid on mõtete tulemus rumalus on ennast mitte vabastada/puhastada üleliigsest. Me tõesti ei pea kannatama. Kannatamine on valik ja rumalus, sest puudub teadlikkus sellest, et saab ka teisiti. Mõistus ei luba…


Kannatamine on üleolek, mis tuleneb mõistuses elamisest. Aupaklikkus on südames elamine.


Enamik kannatustest on üleoleku tulemus. Kui me midagi ei saa või oleme mingi vastiku olukorra keskel on tegemist mõistuse poolt genereeritud hinnanguga, et see on vale, jube, kole jne. Meie enda hinnang ja üleolek teeb meile lihtsalt valu ja põhjustab ikka samu üleelamisi. Üleolek on oma olemuselt halvakspanu, mis viitab mingile vaatepunktile, mis tahab muutust.


Olukorrad, mis meile kõige enam ebamugavust valmistavad on need kohad, mis aupaklikkust küsivad. Aupaklikkust iseenda ja olukorra ees. Kui lihtne on ennast materdada, kui oled midagi untsu keeranud ja vastupidi. Austus on see ime, mis aitab meil alistuda ja teeb võimalikuks olukorra muutuse. Austus on nii lihtne ja loomulik väärtus, et inimestel jääb see lihtsalt märkamata. Mõistus ei mõista seda. Süda aga teab. Seega valu ja ebamugavus mida kogeme on meie südame ja mõistuse vaheline arusaamatus.

Seisa julgelt igal hommikul peegli ette ja tervita ennast austuse ja aupaklikkusega nii nagu sa pöördud jumala või muu suure ja hea poole, kes sind viimases hädas aitab. Me kõik loodame ja usume millegi hea olemasolusse. Ma tean, et see on algul võõras aga see muutub ja peagi vaatad ka teisi hoopis teise pilguga.


Imetlesin raba ja meie planeedi ilu ning olin aupaklik kogu looduse osas ning sain vastuseks teadlikkuse olla seda ka iseendaga ja kõikide oma elu tõusude ja mõõnadega. Nii ma siis peegli ees seisan ja hommikul ennast austavalt ja aupaklikult tervitan. Tere, austatud Reelika. Millised suured ja võimsad seiklused meid täna ees ootavad ja mis saab veel paremaks minna! See pole enam teadvustamata ootus, ega ka keerulise ja ebameeldiva vältimine. See on lubamine endal südamest ja rõõmust elada. Küsi ja sulle antakse!




Recent Posts

See All

Põnevusest, entusiasmist ja kirest

Palju räägitakse sellest, et leia oma kirg ja tõused lendu ning see on lahendus sinu eluküsimustele. Kui see on sinu puhul töötanud ja oled seeläbi rõõmus ning sul kõik voolab – super. Kui aga mitte,

Comments


bottom of page